Kaanetüdruk Anu Tähemaa  hakkas ühel heal päeval tsirkust maale tooma. Ei, mitte seda, kus sunnitakse tiigreid läbi põleva rõnga hüppama, vaid hoopis sellist, mis toidab hinge ja meelt!


46. nädal meedias
Selle nädala tegijateks olid kuu, kolmas silm, Karu ja moeohvrist hiir.


Vasakpööre Toompeal?
Harukordselt hämar lugu sellest, kuidas naised otsisid Toompeal võimalusi vasakpöördeks.



Mis meile siis õigupoolest nalja teeb?
Helin, Kaisa ja Reet istusid koos Kristi ja Maritiga kohvikus ja jutustasid, mis neile kõige rohkem nalja teeb. 


Tõrud on otsas, võtame siis kastanid!

Meie kõrvulukustavalt seiklushimuline köögitoimetaja Marge võtab puidust viimast!
Kui viimne kui tõru on kohviks keedetud või kakukeseks küpsetatud,
kui kanepijahust kassikaka-kujulised küpsised endiselt kausis kivistuvad,
siis tuleb võtta käsile kastanid! 

Suure kotiloosi võitja on selgunud! 

Meie sadade tellijate hulgast naeratas loosiõnn...  (ärev trummisoolo ja lototroni äge ragin)

MARGIT RANDMÄELE!

MyFitnessi vahva suur kott, mille sees on veel üks väiksem kott, on sinu!
Palju õnne! 

Loomal avanes kolmas silm! 

Rõõmsal raadiokuulaja-loomakesel ei ole ette näidata suuri kordaminekuid elus peale selle, et ta on järjekindel, aga ilus. Ometigi avanes tal möödunud nädalal kolmas silm.
Meie elevil pärimise peale rääkis rõõmus loomake, et see oli täiesti ootamatu, sest ta ei ole kunagi soovinud, et ta elu oleks rõõmsam.
„Minu vaimne valmisolek,“ selgitab kärp, „on kroonilise olekupõletiku tõttu kirurgiliselt eemaldatud. Ilma tuimastuseta. Aga muidu oli väga tore.“
Kolmanda silma kohta räägib loomake, et see oli tal ühel hommikul lihtsalt peas. „Aga mulle on öeldud,“ lisab ta rõõmsalt, „et elu ongi ebaõiglane.“

Küllap on see mingi kuri uss ise, mis minu sees elab ja iga natukese aja tagant sisiseb: "Kuule, aga mida me nüüd teeme?" Aga võibolla on minu rahutuses süüdi hoopis see imekena, maitsekas ja ülimalt kasulik "Naised ei jäta" kirjaga käekott, mis lausa sundis mind poodi minema. 

Olin juba mitu päeva tagasi avastanud, et üsna minu kodu lähedal asub üks kena väike öko-pood, mis peaks müüma kastanijahu. Südame rahustamiseks käisin kesklinna Biomarketist ka läbi ja sain teada, et kastanijahu sildi all müüvad nad hoopis väikeseid mandlijahu pakke ja kurb müüja ütles mulle: "Kastanijahu pole me siin ammu näinud. See on vale silt..." ning korjas ohates sildi ära ja asendas teisega, mille peale oli kirjutatud "Mandlijahu. 100 grammi". Seega olin ikkagi tagasi oma algse mõtte juures ja jalutasin läbi lohutu lopa Karlova serva ja tuustisin öko-poes mõnuga.

Algul tundus mulle, et kastanijahu polegi. Millegipärast arvasin, et ta seltsib teiste jahudega ja võtsin endale juba lohutuseks ühe allahinnatud paki odrajahu, et küpsetan kasvõi väikese karaski, kui siis avastasin, et poe tagumises nurgas semmib üks väike papist pakk agaavisiirupiga. Hoplaaa! Seal see Tartu ainus pakike kastanijahu end peitiski. Mõistagi ei raatsinud ma juba üleskorjatud odrajahu tagasi panna, sest mis näoga ta oleks mind siis vaadanud! Ta ju teadis juba, et saab sooja kodu, kus võetakse ära see kole roheline allahindluse silt.

Nii et siis uues kotis uus jahu. Kraamisin kodus õhinal kohe kõik oma toiduainete varud välja. Mõistagi ei olnud ma enne mitte ainsatki retsepti välja otsinud, vaid vaatasin, mida mul lisaks uhkele kastanijahule on ja mida sellest kõigest teha saaks. Tundus, et saaks teha keeksi. Sobiva keeksiretsepti leidsin Farmi kodulehelt ja sättisin natuke oma sisetunde ja varude järgi. Glasuuri peale mõtlemise jätsin kohe heaga ära, osalt toorjuustu puudumise tõttu, osalt ka seetõttu, et ma glasuure väga ei armasta. 

Minu õnneks oli mul parasjagu väike varu võid, täpselt kolm muna, nagu soovitatud, rosinaid, mis samuti olid soovituslikud ja rummi, mille lisasin ise, sest kuidas sa neid rosinaid ometi muul moel keeksi sisse paned, kui mitte rummis leotatult. Segasin omavahel kokku jahud ja vaatasin kurvalt retseptis mainitud pähkleid ja ploome. Asendasin need šokolaadinööpidega. Algul panin natuke ja lõpuks valasin kogu pooliku paki sisu otsustavalt jahude hulka, sest kaua ma seda pakipära ikka kapis soojendan.

Segasin omavahel või ja suhkru (mis hakkasid kohe imehästi lõhnama) ja munad ja peaaegu et ei katnudki kogu kööki võipritsmetega. Valasin rosinad ja rummi segu hulka. Rosinad ei olnud küll piisavalt ümaraks läinud, aga minu huvi kastanijahukeeksi maitsta oli suurem kui ihalus ümaraid rosinaid näha.

Lõpuks segasin kõik omavahel kokku ja sain päris kena kausitäie. Igatahes märgatavalt kenama kui seda oli porikarva tatrajahutainas, millega ma viimati köögis mässasin. Viimasel hetkel meenus mulle proua ema valmistatud imehea pihlakamoos ja panin natuke pihlakaid ka kõigele lisaks.

Tainast vormi valades meenus mulle mõistagi vanaema, kes alati korrutas: "Tainas tee pealt ilus sile, siis saad ilusa mehe." Laapisin tainast, mis jaksasin ja ise vaatasin iga natukese aja tagant aknast välja, et kas on juba järjekord meestest. Ei olnud veel, aga küllap hiljem lõhna peale tulevad. Tegin rahulolevalt kõige peale väikese risti ja palusin kogu sellel kuhilal kerkida. Kuhil omakorda lubas teha kõik endast oleneva ja kadus ahju.

Pesin ära kõik kausid ja tassid ja lusikad ning sain aru, et kummalisel moel olin ma kõiki asju ainult nuusutanud ning unustanud sootumaks valmis tainast maitsta! Kastanijahu pakki avades ma küll maitsesin jahu ja sain teada, et hea magus on. Kõik muu segasin kokku enamvähem retsepti jälgides, või ja suhkru magusat lõhna nautides, rummi nuusutades ja lõpuks rahulolevalt tainast vaadates. Hämmastav selle kõige juures oli algav nohu, mis kogu toimetamist tublisti ilmestas, aga samas siiski oluliselt ei seganud.

Umbes 20. minuti kandis hakkas keeks lõhnama ja oli kenasti suureks kerkinud. Mõtlesin kurvalt, et küll olnuks tore, kui mu aias oleksid kasvanud söödavad kastanid ja ma oleks saanud neid röstida ja siis kuivatada ja jahvatada, nagu ma tõrudega tegin. Nüüd ostsin lihtsalt jahu ja oligi kõik. Igav. Nagu mingi pagana kokandussaade. Umbes 40. minuti kandis võtsin keeksi korraks välja ja tudeerisin. Tuba muutus rummilõhnaliseks. Vana hea tikumeetod ütles, et vara veel, mina istusin närviliselt sõrmedega trummeldades laua taga ja vaatasin ahastades ahju poole.

47 minutit oli minu jaoks piir, mille juures hakkas tunduma, et kui ma kohe keeksi ei saa, siis tuleb tusa ja nutt. Keeks nägi välja kenasti kerkinud, väikeste pragudega, nagu üks õige keeks olema peab. Ma tean küll, et keeksi peab laskma terve igaviku jahtuda, aga tegelikkuses pidasin vastu umbes 10 minutit ja siis tormasin noaga kallale. Esimene mulje oli hästi rummine. Tõsi ta on, ma ju panin tubli sortsu seda rosinatele peale. Teine mulje oli hästi pähkline ja pehme. Tundus erakordselt rammus. Tõsi ta on, ma ju panin paki võid ka sisse lisaks suurele hulgale kastanijahule. Kolmandaks maitseks jäi suhu šokolaad. Need siis olid need nööbikesed, mida ma täiesti kontrollimatu koguse olin juurde lisanud ja kinnitan, et see oli õige otsus.

Nüüd ma tahaksin proovida seda retsepti, kus on õunad ja kastanijahu ja neist tehakse pannkooke. Teie aga püüdke kaubandusvõrgust see haruldane agaavisiirupite ja kuivatatud ingveriga flirtiv pakike üles leida ning kasutage julgelt. Aga ma hoiatan - tulemus on patuselt hea!

Ärge mind süüdistage, kui see teile maitsma hakkab!
Marge

Kastanijahukeeks rummi-rosinate ja suhkruste pihlakatega 

Vaja läheb: 200 grammi kastanijahu, 100 g nisujahu, 200 grammi toasooja võid, 175 grammi suhkrut, nii palju rosinaid kui raatsid panna, aga peotäis võiks ikka olla, sortsuke rummi, 3 muna, 1 teelusikatäis vaniljesuhkrut ja 2 teelusikatäit küpsetuspulbrit. Näpuotsatäis soola ka sinna veel juurde. Pihlakatega on sedasi, et kui sa neid sügisel ei korjanud, siis jäta nad suurima rahuga hulka panemata. Kui sul on pähkleid või kuivatatud ploome, lisa neid, kui ei ole, pane šokolaadinööpe ja kui neid ka pole, siis lihtsalt ole rõõmus, et sul on varsti keeksi. Farmi retseptis, mille ma aluseks võtsin, oli öeldud, et küpsetama peaks 175 kraadises ahjus 45-55 minutit.

Email again: