Kõik tõsiseltvõetavad naisteajakirjad peavad olema värvilised. Sellest nädalast alates on meiegi tsurnaal nii värviline, et neerud tulevad lahti. Ilus, onju?


Jänesed ütlevad rohkem kui tuhat sõna 
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppe- ja arendusdirektor Tuulike Kivestu hakkas ühel kenal päeval jäneseid joonistama.
Naised kiidavad!


Mis sel nädalal toimus? 
Marit ja Kristi toovad välja 43. nädala suurimad meediasündmused.
Selle nädala tegijateks olid Taavi, Piret, Tiiu ja bakterirünnak!

Käimas on õiglase kaubanduse nädal!
Miks me peaksime oma ostukorvi lähemalt uurima ja "mis see mulle annab?".  MTÜ Mondo õiglase kaubanduse ekspert Riina Kuusik-Rajasaar  võtab meie jaoks õiglase kaubanduse pulkadeks lahti ja paneb pildi kokku.
Oo, hõrk gurmee! 
Ükski endast lugupidav naistesaade, -leht või žurnaal ei saa eksisteerida ilma kokandusrubriigita. Selmet öö läbi hakkida ja viilutada, valmistasid daamid hõrgu forellifilee... nõudepesumasinas. 
Mida me poest ostame?
Naised kogunesid ümber kohvikulaua ja rääkisid ausalt hinge pealt ära, mille põhjal nad poes toidukaupu valivad. Kas ökohani või pelmeenid? Kalapulgad või leotatud kinoa?  

Aga tammetõrudest muffinid? 

Meie vankumatu Tartu korrespondent Marge võttis sel sügisel põhjalikult ette tõrugurmee. Seekord valmistas ta tammetõrudest muffineid ja kirjutas sellest põhjaliku õpetuse. 


Pesuehtne glamuur ja mitte kristalligi vähem!

Ohhoo, meie pärjatrend on juba jõudnud ka metsaloomadeni!

Väike agar raadiokuulaja-loomake paksude metsade ja sügavate orgude vahelt ehib end igal laupäevahommikul pärjaga ning asub meie žurnaali lugema!

Kes on see salapärane loom ja miks tunneb ta nii suurt huvi just meie žurnaali vastu? Kes olid tema esivanemad ning kuidas sattus ta mägede ja orgude vahele? Meie reporterid annavad endast parima, et kõigile neile küsimustele juba lähiajal vastused saada.

Seniks aga nautigem seda lummavat pilti! 


Loosiõnn, oh loosiõnn!
 
Paramparaa, taramparaa! Meie imelise MacGyveri teibist meisterdatud glamuurikoti võitis Eneli Niinepuu!
Palju õnne! Mida kõike selle kotikesega kõik koju kanda annab! 



Tuulikese joonistatud jänesed:

Õiglase kaubanduse märgid, millest Riina rääkis, on sellised:

FAIR TRADERAINFOREST ALLIANCE CERTIFIEDUTZ CERTIFIED

Arengumaade väiketalunikud saavad oma toote eest miinimumhinda, mis katab tootmisega seotud kulud ja võimaldab kestvat arengut. Istanduste ja tootmisühistute töölised saavad inimväärset palka ja töötavad inimlikes tingimustes. Tootmisprotsessis on keelatud kasutada orja- ja lapstööjõudu. Õiglase kaubanduse lisatulu kasutatakse kogukonna sotsiaalseks arenguks. Tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest.

UTZ Certified keskendub põllumeeste harimise kaudu tootlikkuse suurendamisele ja toodangu kvaliteedi parandamisele. Tulemuseks on talunike suurem sissetulek ja kogukondade jätkusuutlikkus.

Rainforest Alliance’i keskpunktis on loodusliku liigirikkuse säilitamine ja kestliku põllumajanduse korraldamine, mis tagaks arengumaade põllupidajatele eluks vajalike vahendite olemasolu ja parema elujärje.



UURI MÄRKIDE KOHTA LÄHEMALT!

   

Forell lööb nõudepesumasinas lupsu!
Meie Tartu korrespondent Marge on aga korjanud kokku kõik Emajõe Ateena tammetõrud ja kavatseb neist kuni jõuludeni gurmeed teha!

Kohv on teil juba valmis? Sööme siis tõrukooki ka!

Tõrukohvi katsest jäi mul üle veel terve väike ilus purgitäis tõrujahu, aga mulle tundus, et seda on koogiteoks siiski liiga vähe. Valisin internetist leitud retsepti, mille jaoks oli vaja 5 muna, 5 supilusikatäit suhkrut, 7 dessertlusikatäit tõrujahu ja arvasin, et poolt kogust ma sellest kübemest küll tegema ei hakka. Kui ikka on ette nähtud viis muna, siis teen viie munaga koogi. Läksin aga jälle parki, korjasin kotikesetäie tõrusid ja kodus neid pestes tundus, et tõrusid sai umbes poole rohkem kui eelmisel korral.

Sel korral olin juba targem, ei hakanud ahjuga jampsima, vaid panin tõrud kohe panniga kuuma pliidi peale ja kuulsin juba mõne aja möödudes, kuidas tõrudel koor märkimisväärse pauguga katki praksatas. Osad tammetõrud said kuumusest indu ja kippusid köögis ringi lendama. Nii et kui keegi kavatseb seda tõrukooki ise proovida, siis ärge pange tõrusid kuumutades nägu panni lähedale, saate veel muhu otsa ette. Tublisti kuumutatud tõrudel tuleb koor väga ilusti lahti, ei ole vaja noaga kaasa aidatagi.

Seekordse katse tõrud korjasin teisest pargist ja juba koorides oli mul tunne, et selles pargis olidki hoopis teist sorti puud. Esimese korje tõrud olid ilusad kollased ja hakkasid kohe pähkliselt lõhnama. Teise pargi tõrud läksid esimese kuumutamisega seest õrnalt roosakaspunaseks ja magusat lõhna kuumutades ei tulnudki, niisiis panin nad igaks juhuks ööpäevaks vette likku, ise mõtlesin kurvalt Puhhi raamatu Tiigri peale ja pomisesin: “Need pole kellegi õiged tõrud!” Õhtul vahetasin vett kolm või neli korda. Vesi läks üsna kiiresti pruuniks, mis pani mind lootma, et kui nad ka peaks mõrud olema, siis ehk jääb see mõru maitse vee sisse. Järgmisel päeval vahetasin veel kaks korda vett ja siis kuivatasin tõrud kenasti panni peal ära. Lisaks veetsid tõrud soojal pliidil kuivades kaks pikka ööd. Siinkohal on kõige parem ausalt üles tunnistada, et liialdamine pole kunagi head teinud. Targem olnuks poolpehmed tõrud noaga peeneks hakkida ja seejärel edasi kuivatada. Seda kõike ma ei teinud ja niisiis vandus kivikõvaks kuivatatud tõrude surve all väike odav kodumasin, mis oligi omal ajal ostetud mingite vilder-jaldermanni juurikate jahvatamiseks ja mis oli seni tublisti vastu pidanud.

Mõtlesin natuke, võtsin ohates haamri ja vasardasin tõrud peenemaks. Kõige peenema osa tõrudest valasin ülima ettevaatlikkusega oma kallisse kohviveskisse ja kõik suured tükid sorteerisin välja. Jahvatasin hinge kinni hoides kaks masinatäit tõrusid ja hinge kinni hoidmine oligi abiks - masin jäi terveks! Ülejäänud osa valmiskuivatatud tõrusid panin ühte karpi. Juhuks, kui mul peaks tekkima madalaid kirgi, mida tõrude peal välja elada. Mõõtsin hoolega ühe suurema supilusikaga ja sain aru, et 7 dessertlusikatäit ja rohkemgi veel on mul olemas. Niisiis KOOK!
Kuna kõikide nende leotamiste ja kuivatamistega oli juba pühapäevast, mil ma tõrusid korjasin, sujuvalt saanud neljapäev, olin ma jõudnud retsepti osas ümber mõelda ja valida lihtlabase suhkur+jahu+munad asemel hoopis keerulisema munavalgete eraldamisega ja vahulekloppimisega variandi. Tõin poest oliivõli, sest see oli ainus asi, mida mul retseptis märgitud asjadest parajasti ei olnud ja varusin kõik ained lauale valmis. Vaja oli oliivõli, tõrujahu, tavalist nisujahu, mune, küpsetuspulbrit, mett, suhkrut ja natuke soola. Segadust tekitas veel ameeriklaste kõnepruuk koguste osas. “1/2 cup acorn or chestnut flour”. Hmm?  Otsisin netist mõõtühikute tabeli ja sain teada, et see pool “cupsi” on umbes 60 grammi. Usun, et ma pole iial varem sellise hoolikusega kõiki aineid eraldi kausikestesse jaganud, kui nüüd, mil mu tõrujahu oli sellise vaevaga (ja haamerdamisega) valminud.

Niisiis. Alustuseks võtsin sõela ja sõelusin kogu kasutusse mineva tõrujahu üle, et kellelgi süües hammas ei murduks. Siis segasin omavahel tavalise nisujahu ja tõrujahu. Lisasin küpsetuspulbri. Retseptis oli millegipärast veel sooda eraldi välja toodud, panin siis seda ka näpuotsaga. Teise kaussi segasin munakollased, oliivõli, osa suhkrust ja päris kena hulga mett, jälgides hoolega, et tulemus oleks “until it looks like caramel”. Tegelikult nägi segu välja nagu sulaiirised õlis, ju nad seda mõtlesidki karamelli all. Kolmandasse kaussi panin munavalged. Kui jahud ja munakollasesegu oli kokku segatud, panin ahju sooja. “Preheat oven to 350°F”. Läksin jälle ohates netiavarustesse ja sain teada, et meie jaoks on see umbes 180°C.

Samal ajal kui ahi soojenes, vahustasin munavalged ja segasin need ülima ettevaatlikkusega muudele asjadele juurde. Laotasin lauale muffinivormid ja täitsin kolmveerandi ulatuses seguga. Aeg-ajalt limpsisin kaussi ja sain teada, et kõik see maitseb umbes nagu magus kama. Püha taevas! Ma mässan neli päeva ja tulemuseks on kamapallid! Tõttöelda, kui muffinid olid esimesed 10 minutit ahjus veetnud, oli kogu elamine kamalõhnaline. Ajatäiteks pesin ära kõik need arvukad kausid, topsid, lusikad, sõelad, noad ja mikseri, mis ma olin selle peene retsepti abil ära määrinud. Kolmeteistkümnendal minutil, kui ma hakkasin juba lootust kaotama, oleks nagu ahjust tulev lõhn muutunud. Kamalõhnale lisandus mingi magusam lõhnanoot ja mõne aja pärast kadus kamalõhn sootumaks.

Kokku veetsid muffinid ahjus 25 minutit. Mulle tundus, et rohkem ma ei julge neid seal hoida, on teised nii pruunid, et aru ka ei saa, kunas kõrbema lähevad. Lasin muffinitel mõnda aega rahus jahtuda ja sipsutasin neile sõelaga tuhksuhkrut peale. Ilusad tulid! Kuna proua ema oli juba minu tõrukohvi mekkimise juures nii lahke katsealune olnud, käisin värskete muffinitega tema juures ja palusin maitsta. Proua ema nuusutas ja hüüatas: “Kui hea lõhn!” Istus natuke aega ja vaatas muffineid heldinult, siis nuusustas veel, maitses ja hüüatas: “Ja kui hea maitse! HARULDANE! Millised erilised koogid!” Sellest järeldasin, et ilmselt sai suhkrut natuke vähevõitu, talle magusad asjad ei meeldi.

Viimaks võtsin ise ka julguse kokku ja mekkisin tõrukooki. Ilmselgelt oleks võinud suhkrut rohkem panna, kuigi ma pole kindel, kas seegi suudaks varjutada tõrujahu intensiivset maitset. Vaimustusest kiljuma see muffin just ei sundinud, samas ebameeldiv ka ei olnud. Oli õige õrnalt mõrkjas ja nisu- ning mandlijahuga harjunud suule võõra maitsega. Kuna mul on karbikeses tublisti kuivatatud ja röstitud tõrusid, mõtlen veel mõned katsed teha, aga südamepõhjas on mul selline tunne, et võibolla eestlase maitsemeelele sobinuks antud retseptis oliivõli asendamine võiga ja tõrujahu oleks võinud ehk olla poole vähem. Muidu olid koogid kenasti küpsenud ja kerkinud, ei olnud sees märga küpsemata viirgu ega äravajunud kohta. Maitseomaduste kohta võib öelda, et kui tõrukohv on mu meelest parem ilma lisanditeta, siis suhkruga koonerdaja valmistet tõrukoogile võiks midagi magusat kõrvale rüübata. Näiteks suhkru ja koorega kanget kohvi. Ja võibolla ei teeks paha ka suuremat sorti törts vahtrasiirupit. Võibolla isegi vahukooremüts ja kokteilikirss, kui juba liialdamiseks läks.

Kes tahab ise katseid teha ja on kuskilt tõrujahu saanud, siis mina proovisin seda retsepti. 

Tervitustega lõunast
Marge

PS. Marge tõrukohvi keetmise lugu saab lugeda meie eelmisest uudiskirjast!



Email again: