Kaanetüdruk Jevgenia Dudin võttis julguse kokku, illustreeris Kalevipoega ja see kukkus lausa võrratult välja! Kuidas tal selline mõte tuli, kaua see kõik aega võttis ja kuidas terve Jevgenia pere selles projektis kaasa lõi, kuuleb juba intervjuust!
48. nädal meedias
Selle nädala tegijad on päkapikud, õppused, brändi ja Eesti mahemets!


Kristi ja Marit proovisid rindereporteri rasket ametit
ja käisid Toompeal õppusi kajastamas. Oli see vast üks lustlik käik!
Millised soomukid! Peaaegu oleksime näinud isegi tanki!

Kuidas me jõulupidusid peame?
Naised said puhvetis kokku ja muljetasid jõulupidude teemal. Kellel oli ja kellel polnud marlist õmmeldud kleiti, torkiv kard küljes? Mis juhtub asutuste jõulupidudel ja kuidas teha kinke inimesele, keda sa ei tunnegi.

Marge ei jäta küpsetamata ja kirjutab nii: 
Kui ma veel päris väike tirts olin, rääkis mu vanaema alailma, kuidas ta pliidiraua peal karaskit tegi ja kui hea see oli. Mulle pakkus kirjeldatav protseduur üüratut huvi, aga mitte iial ei sattunud ma seda imetegu oma silmaga nägema...
Siis tuleb ju ise see va karaskitegu järgi proovida!

Mis on saanud Priit Poki nimelisest katseaiast? 
Oleme saanud lugejailt palju ärevaid küsimusi, mis on saanud meie kuulsusrikkast katseaiast, mida me juba veebruarist saadik palehigis harime? 
On aeg tuua selgus majja! 
Oh, milliseid kauneid pilte see meie Jevgenia ikka joonistab! Imeline! 

Tuletõrjujatega koos pilti tahad teha? Tee siis karaskit!


Kui ma veel päris väike tirts olin, rääkis mu vanaema alailma, kuidas ta pliidiraua peal karaskit tegi ja kui hea see oli. Mulle pakkus kirjeldatav protseduur üüratut huvi, aga mitte iial ei sattunud ma seda imetegu oma silmaga nägema, rääkimata sellest, et ma ei mäleta lapsepõlvest üldse mingit karaskitegu. Kõige rohkem oli mulle meelde jäänud karaskijuttudest lause “ja pliit tuli VÄGA puhtaks küürida”. Tundus loogiline. Pliidi peale käisid ju igasugused potid-pannid ja nii mõnigi kord kippus mõni neist oma sisu lahkelt pliidirauale pritsima. Sellisel juhul visati pliidile soola ja pärist olid raua peal koledad valged soolajäljed. Nojah, nagu öeldud, pakkus see pliidiraual küpsetamine mulle huvi. Otsisin kapist odrajahu ja külmemast kapist keefiri ning muud vajalist. Segasin sooda odrajahu sisse, lisasin muna, soola-suhkru, õli ja keefiri. Ja köömned. Mul oli eeskujuks üks suvaline netist leitud retsept, mis tundus kohe algusest peale kahtlane, kuna seal oli öeldud, et 6 dl odrajahu juurde tuleb panna 1 liiter keefiri. Peale seda, kui olin pool pakki kaussi kulistanud, oli segu juba ilmselgelt liiga vedel ja meenutas kangesti pannkoogitainast. Jätsin ülejäänud keefiri pakki, mõeldes, et kui ma hakkan seda tainast hiljem paksemaks ajama, ei mahu tulemus enam tuppa äragi.

Jahutolmuga möllamise vahele vaatasin nõutult pliidi all praksuvaid puid. Olin käinud proua ema pinnimas, et kas tema on teinud pliidiraua peal karaskit ja kui kuum see raud siis ikkagi olema peaks. Intervjueeritav (toimetusele nimi teada) kehitas õlgu ja ütles, et puud tuleb lükata teine teise serva, et tuli otse peale ei käiks. Tegin siis nii, nagu informant oli öelnud ja ühtlasi hoidsin ka kätt pliidiraua kohal. Tundus ebamugavalt kuum ja kahtlane. Otsustasin siiski julgelt teha esimese katse ja sain üsna varsti aru, et ilmselgelt oli see nüüd liiga vara proovitud. Koogid olidki nagu pannkoogid ja hea pannkoogitava kohaselt läks esimene pannitäis (või siis rauatäis) täiega metsa. Poolakad ütleks selle kohta, et esimene kook saab ämmale. Kahtlen sügavalt, kas ämmadki neid kooke tahtnuks, isegi kui neil oleks olnud kohutav kõhuhäda, mida söega ravida. Kaapisin koogid raua küljest lahti ja tundsin rõõmu, et olin ennist pliidiraua kenasti puhtaks küürinud - nüüd olid mustad söestunud plekid puhtal raual nii ilusti näha!

Tegin akna lahti ja tuulutasin hoolega tuba. Miinus kaheksa õuekraadi piilusid korraks tuppa ja kadusid kus kurat, kui kõrbenud pannkoogi lõhna tundsid. Mõtlesin natuke, kuidas edasi käituda ning otsustasin retsepti hüljata ja odrajahu juurde panna. Ühtlasi võtsin ka ühe väikese hästi õhukese ahjupanni ja panin juba pisut jahtunuma pliidiraua peale. Selle peale poetasin ettevaatlikult uued katsekoogid, seekord paksemast tainast. Koogid lebasid rahulikult pannil ja ei kavatsenudki süttida. Mina samal ajal tundsin suurt ja selget rõõmu, et tuletõrjeanduri patarei oli just enne seda hirmsat kõrvetamist otsa saanud. Ma sain ilma kohutava helisignaalita ka aru, et need koogid ei sünni süüa.

Lülitasin sisse ka elektripliidi, et teha samal ajal katse moodsal moel karaskit saada. Kaalusin natuke aega, kas hakkida segu sisse pisut head sinki, et tulemust paremaks teha, aga loobusin siis, kartes, et kui kõik hukka läheb, olen ka heast singist ilma. Vooderdasin ahjuvormi või ja natukese kamaga, valasin taina vormi ja pistsin 200 kraadi juurde ahju. Erinevad retseptiraamatud soovitasid ahjus hoidmise ajaks 20-40 minutit. Keerasin ahjukella 40 minuti peale ja ise jäin ootusäreva näoga pliidil olevaid kooke põrnitsema. Need olid vahepeal kerkima hakanud. Kuna pliit oli veel natuke jahtunud, tõstsin koogid ettevaatlikult ahjuplaadi pealt pliidirauale ja niikaua, kuniks ma või ning kama kappi panin, läks üks kook kiiruga kõrbema. Nihutasin ta kaugemale, pliidi jahedamasse otsa ning ise mõtlesin arvukatele netist loetud lausetele, mis kõlasid umbes nagu “karask on kõige lihtsam küpsetis”. On-on!
Üldiselt olin ma sada ja kaks protsenti valmis, et kõigest sellest tuleb välja üks igavene käkk. Ennekõike seepärast, et keefiri oli liiga palju ja et pliidiraual olevad koogid kippusid põlema. Proua ema oli küll enne kommenteerinud, et “vanaema ei lasnud sellest end häirida, kui kook oli alt must - see tuleb lihtsalt noaga ära kaapida”, aga no ikkagi! Tahaks ju head kõrbemata asja süüa. Nagu öeldakse - pessimist ei pettu. 35 minutit ahjus viibinud karask ei olnud pööraselt palju kerkinud, aga kui ma ta lahti lõikasin, nägi välja kobe ja kena. Pettumust valmistas see, et ta lõhnas hämmastavalt vähe. Muidugi, mis seal saigi lõhnata, kui mul ei olnud kasutuses või, vaid neitsilik õli. Maitse oli meeldiv, kuigi nisujahuga rikutud maitsemeelele pisut tuhm. Pliidiraual küpsenud karaskikoogid olid natuke vähem kerkinud, kuid muidu igati valmis. Tahaksin seda raual küpsetamist uuesti proovida, aga vähem keefirise seguga, et poleks nii pannkoogine tulemus. Silmailu seisukohast oli elektriahjukarask muidugi kaunim ja kobedam, aga maitse poolest polnud küll mitte mingit vahet ning võid ja soola sündis mõlemale peale panna. Ainult et ... tont küll! Oleks pidanud ikka need pekikuubikud sisse hakkima.

Karaskitegu alaku!
Karaskiteoks on vaja:
1 muna,
1 tl soodat,
umbes 2 tl soola (aga ära kuhjaga pane, muidu tuleb ikka päris soolane),
4 tl suhkrut,
törts õli või sulavõid,
umbes pool liitrit petti või keefiri või hapupiima, mida sul parajasti juhtub olema,
ja 6 dl odrajahu.
Köögitoimetuse nõuanded:
  • Minu valitud retseptis oli öeldud algselt 2 tl soodat, aga ma soovitaks vähem panna, sest soodamaitse jäi karaskis tunda. 
  • Kui sulle maitsevad köömned, siis lisa neid ka. Kui sulle ei meeldi köömned, peida nende pakk teiste maitseainete taha ja tee kurb nägu, nagu oleks köömned otsas. 
  • Kui sa tahad olla moodne ja hästi öko, siis räägi sõpradele, et seda karaskit ei saa üldse muidu teha, kui sul ei ole roosat Pakistani kristallsoola. 
  • Kui kavatsed karaskit pliidiraual teha, pese pliit enne soodaga kenasti puhtaks, siis jäävad kõrbenud laigud sulle mõnusat kokkamist meenutama. 
Tartu köögitoimetuse eriotstarbeliste katsete osakond tervitab!
Marge




Aga mis on saanud Priit Poki nimelisest katseaiast?

Meie kuulajail-vaatajail on tekkinud mitmeid küsimusi seoses kuulsusrikka Priit Poki nimelise katseaia käekäiguga: Kuhu küll kõik lilled jäid? Mis on neist nüüd saanud? Mis seal salata, ei ole need muremõtted meilegi võõrad ning agarate aednikena jälgime meiegi oma katseaia arengut teatava ärevusega hinges. 

Tuisuse novembrikuu saabudes pidasime paslikuks nimetada katseaed ümber talveaiaks. Sellest tulenevalt lähtusime oma taimekasvatust edendades asjaolust, et olemasolevad tomatitaimed liigituvad oma olemuselt püsikuteks (loe: keegi polnud neid objektilt eemaldanud, seega on ilmselgelt tegu püsitaimedega). Paprika ja baklažaan olid selleks hetkeks juba saagi- ja toakoristuse käigus juba oma väärika maise teekonna katseaias lõpetanud. 

Teame, et talvel tuleb taimede kastmist piirata ja väetamisega väike vahe sisse teha. Olgem ausad, neist näpunäidetest juhindumine andis meie talveaia puhul praktiliselt koheselt tugeva tagasilöögi. Juba teise kastmata nädala järel hakkasid taimede lehed kergelt kolletama, kohati lausa varisema! Samas ei ole see saagikust kuidagi pärssinud, sest kuus vutimuna suurust tomatit olid endiselt tugevasti okste külge kinnitunud ning kenasti kuuserohelised. Viljade struktuur oli tugev ja tihke, lõhn praktiliselt puudus. Mõistsime kohe, et viljade valmimise ja kastmise omavaheline seos puudub täielikult ja vee kokkuhoiu mõttes loobusime kastmisest lõplikult. Eemaldasime kaks tomatit ettevaatlikult varte küljest ja asetasime nad aknalauale järelvalmima, mida nad teevad edukalt tänaseni. Ülejäänud neli on endiselt taimede küljes kõvasti kinni ning kui ilmataat soosib, võib meie tänavune tomatisaak juba jõuluks valmida, sest viljadel on märgata esimesi oranžikaid noote! Kui seda aga ei juhtu, siis vanarahvas on kõnelenud, et kui tomatitesse kust süstida, saavad need ühe ööga valmis. Jätame selle tarmuka tarkusetera jõululaupäevaks varuks!

Siinkohal olekski paslik pöörduda teadjate taimekasvatajate poole: 
  • Kas peaksime ehk taimed kuuseokstega kinni katma? 
  • Ehk oleks asjakohane taimi ereda talvepäikese eest varjutuskangaga kaitsta?
  • Mis võib põhjustada lehtede varajast kolletamist?
  • Kas tegu võib olla ebajahukaste või tahmlaiksusega?
Mis on saanud Priit Pokist, seda me kahjuks ei tea. (Kuula lugu Priit Pokiga alates 33:43)

Email again: