Kaanetüdruk Katre Unt-Lidmets räägib 
sellest, kuidas balletikool temast ettevõtja tegi. Nüüd juhatab ta vägesid oma imearmsas koduses stuudios "Tasapisi tasakaal".


Sinu poeg nõuab ühel heal päeval koju lõuatõmbekangi
ja tütar tahab teha „Padjaklubi“ vaatamise taustaks kõhulihaseharjutusi. Ära lase noorel inimesel niisama asja eest teist taga rapsida ja lihast lõhkuda. Marit ja Kristi viisid oma teismelised pojad MyFitnessi spordiklubisse personaaltreener Kaspar Kaldoja hoole alla. Kuula, milline peaks olema teismelise treeningkava ja koormus.
Kuidas me kodus ise trenni teeme?
Naised said taas puhvetis kokku ja rääkisid ausalt ära, kuidas neil trenažöörid tolmavad ja Erki Noole videokassett on katki... 
Kohvikus said Mariti ja Kristiga kokku Monika ja Siiri. 

Lugu sellest, kuidas Marit endale ootamatu kirjasõbra sai
ja kuidas naised talle vastasid. 


 Aga millist jahu veel maailmas olemas on?
Meie usin köögitoimetaja Marge on juba nädalaid testinud erinevaid pentsikuid ja veel pentsikumaid küpsetisi. Nüüd asub ta usinasti tatra- ja kanepijahu kallale. Heldene aeg, milline... gurmee!

 
Marit käis mardilaadal ja tegi pilti sellest, mis tore tundus. 
Nii palju vahvaid asju, inimesi ja käsitööd, et silme ees lööb kirjuks!



Mis oli paki sees?
Oma kõige esimeses uudiskirjas hõiskasime rõõmsalt, et kaugelt Ameerikamaalt on võimalik tellida Laura Raua kujundatud imelisi "Naised ei jäta" tooteid.  Nüüd on meil esimesed pääsukesed (kandekotid ja arvutikestad) käes! On ju ilusad! Hing jääb kinni, lausa mitmest kohast! Ja kõik on kadedusest lõhkemas!

Aga millist jahu veel maailmas olemas on?

Seda, et ma olen paar viimast nädalat teinud katseid tõrudega, te juba teate. Kuivatatud ja röstitud tõrusid on pisut tagavaraks ka ja mul on ikkagi kindel plaan midagi nendega ette võtta. Kasvõi kostitada ootamatuid külalisi tõrukohviga (kuigi nad mõistagi ihaldaksid sahvrist külmi lihalõike). Aga vaatamata tõruvarudele olen ma veendunud, et elus peab olema vaheldust, seega seadsin sammud poodi ja vaatasin seal avatud silmadega ringi. Mõistagi innustas mind kokkamisele mõtlema ka Mariti vapustav kikerhernebesee, mida vapramad lugejad on kindlasti juba kodus katsetanud.

Niisiis vaheldus ja seiklus olid need, mida ma poodi otsima läksin. Riiulid olid tünnidest ja topsidest kirjud, kuid mind paelusid jahukotid. Millist võtta, millist jätta? Mandlijahu tundus liig tavaline, speltanisu täiesti ebahuvitav ja nii jäidki valikusse vaid "Mahe kanepijahu" ja "Mahe toortatra tume jahu". Viimane rõõmustas muidugi ostjat ka sildil oleva uhke võrdluskomaga, mis juhtis tähelepanu asjaolule, et "kerkib paremini, kui toortatra peenjahu". Etteruttavalt võin kinnitada, et kerkis küll, aga ilmselt tänu küpsetuspulbrile.

Kivi silditegijate kapsaaeda visatud, asusin usinalt uurima, mida nende põnevate jahudega teha. Tatrajahule leidsin kohe rakenduse. Retsepti kohaselt oli küpsisteks vaja 120 gr võid, 150 gr rafineerimata roosuhkrut, 350 gr tatrajahu, 2 muna, 1 tl küpsetuspulbrit ja1 tl vaniljesuhkrut. Imekombel oli mul enamvähem kõike, välja arvatud rafineerimata suhkrut, mille asendasin julmalt fariinsuhkruga. Retseptis oli veel öeldud, et küpsistesse võib segada kas purustatud kohviube või tumedat šokolaadi. Valisin viimase ja leidsin, et see on hea retsept - ühe väikese tüki šokolaadi riivisin segu sisse, kaks pistsin suhu. Kinnitan, et sedasi võib teha mitu korda ja šokolaad läheb aina paremaks.

Valmis küpsisesegu nägi välja nagu pori. Pistsin näpu segu sisse ja veendusin, et see oli siiski õnneks magus ja maitsev. Ilmselt siis ikkagi mitte pori. Leidsin kapist karbitäie šokolaadinööpe ja segasin need ka innukalt porikarva segu juurde. Kõik jäi ikka sama koledaks. Mõtlesin, et ehk teeb asja paremaks see, kui ma teen väga ilusad küpsised. Võtsin oma küpsisetuutu, teate küll - selline koonusjas kott, mille sisse saab panna tainast ja siis pigistades võib teha imekauneid lillekesi või siis vähemalt ühtlase kujuga plörakaid. Njah ... tulemus meenutas mulle kõige rohkem seda aega, kui mul veel kass oli. Ja seda aega, kui kassil oli paha tuju. Kõige tipuks jäid viimasena küpsisesegusse lisatud šokolaaditükid koonuse otsa kinni ja ummistasid tuutu sootumaks. Edasi pigistasin kogu segu lihtsalt natukehaaval pannile ja vormisin kõik küpsised näppudega üle. Tulemus meenutas õige natuke vähem kassikakat ja oli märkimisväärselt kole.

Ahjus küpsedes hakkasid küpsised šokolaadiselt lõhnama ja tundusid paljutõotavad. See andis mulle julgust teha teine segu, vaatamata sellele, et ma polnud ühtegi head retsepti leidnud. Selle koha peal astuks kokasaates esile mõni eriti terase pilguga mees ja ütleks väga tõsise häälega näppu vibutades: "Ja siin oleks ta pidanud lõpetama!" Mina mõistagi ei lõpetanud, vaid võtsin uuesti võid ja leidsin kapist tumedat muscovado suhkrut, mõeledes, et algajas kodukokas peab ometi olema ka eksperimenteerivat ja otsivat vaimu. Segasin kokku kanepijahu (mis on täiesti kohutavalt kole ja roheline) ja tavalise nisujahu, sest olin netist leidnud põhiliselt juttu sellest, et kanepijahu segatakse teiste jahude juurde. Lisasin munakollased ja panin munavalged eraldi kaussi. Maitsesin jahu, suhkru ja munade segu. Tundus, et tainas on mõru. Valasin suvaliselt valget suhkrut juurde. Sai parem. Vahustasin munavalged ja segasin ettevaatlikult roheka massi hulka. Selleks ajaks, kui ma jõudsin oma ebamäärase kausitäiega ahjuni, oli tainas mõnusalt alla vajunud ja ilmselgelt liiga vedel. Panin lusikaga mõned lusikatäied prooviks pannile. Tulemus oli, nagu oleks kass nüüd lõplikult haigeks jäänud ja vajaks kiiremas korras abi.

Meeleheites haarasin (ikka veel eksperimenteerimisvaimus kodukokkadele mõeldes) kapist tagusikätt kaerahelbeid ja sel hetkel, kui suur osa pakist mööda kööki laiali lendas, sain aru, et see on müsli. Mis seal ikka, kui läks juba metsa, mingu sajaga. Valasin tubli hulga müslit kanepirohelise löga hulka, tegin lusikaga pannile suvalised plönnid ja unustasin kokad, kodukokad ja muuhulgas ka selle, et ma üldse kunagi olen mingeid toite normaalselt valmistanud. Muuhulgas mõtlesin sõber Sveni peale, kes alati nii kenasti rõhtutab, et söögipildid võiks ikka värvilised olla. Vähemalt on mul punased taldrikud.

Kuniks müsli-kanepiküpsised küpsesid, pesin ära kõik pori- ja kanepikarva nõud ja näksisin kurvalt tatraküpsiseid. Päris maitsvad tulid. Võibolla et šokolaadi oleks ehk võinud isegi rohkem olla, aga eks ma olin ise süüdi ka, et suurema osa ära sõin. Teisena ahju läinud täielikult untsuläinud tainas maitses küpsenuna nagu täielikult untsuläinud biskviit. Ainult et mõru. Ülejäänud untsus kanepisegu hulka miksitud müsli maitses soojana nagu täiesti korralik kaerahelbeküpsis pähklite ja rosinatega. Ainult et nagu natuke heinamaitsega ja mõru.

Jõudsin järeldusele, et minu julge ja eksperimenteeriv vaim on selleks korraks piisavalt lööke saanud ja kummutasin kausikesse vähevärviliste küpsiste vahepeal valmis saanud kookospiimasupi. Supi seest vaatasid mind rõõmsalt punased tomatid, rohelised herned ja kenad heledad kanatükid. Toidus peab ikka värvi ka olema, tõepoolest.

Ps. Tatraküpsised on täitsa head. Kui šokolaadi rohkem sisse panna, siis ikka juba lausa väga head.
Pps. Räägitakse, et kanepijahu pidada saama kastmete ja kotlettide sisse panna. Ma ei taha teada, mis värvi see kaste oleks ja mida ta meenutaks.

Värviline tervitus Tartust!
Marge

Neid pilte tuleb vaadata ilusasti järjest, selle loo kõrvale, kus Marit endale ootamatu kirjasõbra sai. 

Marit, paadunud käsitööline nagu ta on, tormas kohe neljapäeval mardilaadale. Oh mis rõõm, oh mis lust!
Siinkohal toome teieni täiesti subjektiivse valiku mardilaada parimatest paladest. Nii vahva oli kohata juba vanu tuttavaid, kes meie saadetestki läbi käinud - Lucky Laika, Laura Šmideberga, Lee Reinula ja Torokse talupood olid loomulikult kohal ja löönud letti oma parimad palad. Ei teagi kohe, kas nad on meie lemmikud? (Mõistatamise koht).
PS. Nendest müüjatest, kes kurja näoga oma telefoni nokkisid, me pilti ei teinud.

Selles galeriis on pildid sellest, kuidas meie teismelised trenni tegid!
Email again: