Kui mul huvitav ei ole, siis mina ei mängi! 
Tarvastu Gümnaasiumi ajalooõpetaja Aive Kaldra
teeb ise metsas Jüriöö ülestõusu, ajab zombisid taga ja õpetab hiirtele mõõgavõitlust! 

Mis sel nädalal toimus? 
Marit ja Kristi toovad välja 44. nädala tähtsaimad meediasündmused.
Selle nädala tegijateks olid karu, tihased ja piimasaal!

Kuidas me palehigis tormi ootasime.
Viiepäevane hõrgult komponeeritud reportaaž sellest, kuidas torm Põhja-Eestisse jõudis ja mis on sel ühist Amundseni, patareide ja beseega?

Kuidas teha eestlast?
Tuunisime moodsad nukud päris eestlasteks. Olid teised enne sellised... kahtlased keigarid. 


Kuidas me mängime?
Rääkisime daamidega mängimisest - lapsepõlves ja täiskasvanuna. Millised on tüüpilised naiste mängud? Kes loopis vatti lakke, kes käis jääpangaga parvetamas, kes kukkus kohe põlved lõhki ja kes istus koos nähtamatute sõpradega laua all?
 
Vegan-besee? Mis mõttes?
Toit mulle meeldib. Kohe väga. Olen aastaid olnud seisukohal, et tasakaalustatud dieet tähendab seda, et pirukas on mõlemas käes. Samas ei pea ma end väga traditsiooniliseks põlise soustikultuuri austajaks ja katsetan suure huviga erinevaid maitseid, kööke ja tehnikaid. No ja kui Marge oma tõrujahust muffined meisterdas, tärkas minuski pidurdamatu kokkamis- ja küpsetuskirg, kuid niisama seljankat või räimerulle oleks na mage meisterdada. Keedaks õige aialippidest sülti? Või teeks toorestest tikritest oliive? Ja kui sel nädalal jäi mulle veganpäevaga seoses ette vegan-besee retsept, siis tundus see lausa möödapääsmatu.
Rabavad uudised! 
Raadiokuulaja-loomake on väga ärevil, kas tema nikotiinikarva kasukas tõuseb värske lume taustal piisavalt kontrastselt esile? 

Meieni jõudsid haruldased dokumentaalkaadrid sellest, kuidas rõõmus raadiokuulaja-loomake lustib pardiperega. 
Suure kotiloosi võitja on selgunud!
Palju õnne, Eneli! 
Fotol poseerib õnnelik võitja oma tuliuue, MacGyveri teibist meisterdatud glamuurikotiga Tallinna peentes puhvetites!

Teeb kadedaks, mis?

KUIDAS TEHA EESTLAST?

TORMIPÄEVIK PILDIS

MARIT TEGI TÄITSA ISE BESEED. VEGAN-BESEED.

Toit mulle meeldib. Kohe väga. Olen aastaid olnud seisukohal, et tasakaalustatud dieet tähendab seda, et pirukas on mõlemas käes. Samas ei pea ma end väga traditsiooniliseks põlise soustikultuuri austajaks ja katsetan suure huviga erinevaid maitseid, kööke ja tehnikaid. No ja kui Marge oma tõrujahust muffined meisterdas, tärkas minuski pidurdamatu kokkamis- ja küpsetuskirg, kuid niisama seljankat või räimerulle oleks na mage meisterdada. Keedaks õige aialippidest sülti? Või teeks toorestest tikritest oliive? Ja kui sel nädalal jäi mulle veganpäevaga seoses ette vegan-besee retsept, siis tundus see lausa möödapääsmatu. 

Et siis vegan-beseee? Möh? Proovisin oma väikeses karupeakeses igasuguseid mõtteid põrgatada, aga kuidas teha ilma munata beseed, tundus absoluutne müstika. Ja veel suurem oli mu imestus, kui retsepti avades lugesin besee koostisosi: purk konserveeritud kikerherneid, 150 grammi suhkrut, 1 tl vaniljeekstrakti, 0,25 tl sidrunhapet ja näpuotsaga soola. Silmad läksid suuremaks, tõesõna. Selgus, et kikerherneid endid vaja ei lähegi, vaid ainult konservivedelikku.

Avasin suurima ettevaatlikkusega kikerhernekonservi ja nõrutasin herned välja. Tjah. Vedelik lõhnas täpselt samamoodi nagu ma mäletasin, miks muidu oli see ollus seni oma maise teekonna kraanikausis lõpetanud. Valasin kollakas-sogase kikerhernevedeliku teatava skepsisega mikserisse ja asusin vahustama. Kusjuures minu suureks üllatuseks läks see vahtu nii mis mühises!

Lisasin tasapisi suhkru, vaniljeekstrakti, soola, sidrunhappe ja muudkui mikserdasin. Oma kümme minutit kindlasti. Vaht jäi ilus ja siidine, täitsa „päris“ besee moodi. Maitse oli magus ja pisut spetsiifilisevõitu. Aga oleks mul nohu olnud, poleks arugi saanud, sest lõhn oli maitsest märksa hirmsam. 

Urgitsesin sahtlipõhjast kondiitripritsi ja lörtsutasin paraja portsu tupsukesi ahjuplaadile. Ühest hernepurgist tuli ikka märkimisväärne kogus vahtu – kaks plaaditäit lajatasin kohe ahju ja umbes ühe plaadi jagu jäi veel topsikusse ootele.

100 kraadi ja 60-90 minutit, sõltuvalt beseede suurusest. Umbes veerand tundi peale ahjupanekut hakkas toas hõljuma tagasihoidlik sooja kaltsu lõhn. Selline imalavõitu, aga mitte tappev. Pool tundi hiljem hakkas kaltsulehk hajuma või harjusin ma sellega ära.

Tunni pärast olid pötsakad ahjus veel veidi nätsked ja pehmevõitu, seega otsustasin küpsetamist jätkata. 90 minuti pärast kõlas kell. Paotasin ahjuust ja veendusin, et beseed küpsetuspaberi küljest lahti ei tule. Ärgu tulgu, las istuvad siis seal ahjus omaette ja mõtlevad järele!

Mõtlemisest oli kasu. Pool tunnikest hiljem naksasin beseed plaadi küljest lahti ja ... mõeldud-tehtud, pakkusin abikaasale. Tema, vaeseke, ei osanud midagi kahtlustada ja sõi prääniku silmagi pilgutamata ära. Kiitis. Samas on ta maitsemeel ka nii tömp, et võiks vabalt soojendatud kilekotte süüa. Saabus poeg, surkasin tallegi ühe küpsetise hambusse. Kiitis, pidavat hea ja mesine olema. Kahe positiivse tagasiside põhjal otsustasin beseed ise ka proovida.  

Olgem ausad, pool sõin ära. Rohkem ei taha. Usun, et tegelikult maitsevad need vägagi söödavalt, aga see soe suhkruga kikerhernes kumab nii jõuliselt läbi, et väga ei isuta. Kristil tulid ka beseed maitstes suurest suhkrukogusest neerud lahti.

Üks ülimalt hea asi selle beseega siiski oli - tavaline besee pole mul kunagi nii hästi välja tulnud kui see liba-variant!  

Email again: