Tere!

Sa hoiad käes "Naised ei jäta" trükivärvist nirisevat esimest audiovisuaalajakirja. Kui Sa kuulasid meie laupäevahommikuid Kuku raadios, siis oleme juba tuttavad. Sa leidsid meid üles, just siin möllamegi koos edasi!

Kui meil pole olnud au varem kohtuda, siis meie oleme Marit ja Kristi ja me ei jäta midagi järele proovimata. Meie kohta saad lugeda meie kodulehelt www.naisedeijata.ee. Kuula mõned meie vanad saated, tutvu video- ja helilugudega ja juba Sul tekibki küsimus, kus oled Sa varem olnud. Pole hullu, hea, et Sa nüüd oled koos meiega siin.

Esimeses uudiskirjas keskendume teibile ja lastekasvatusmeetoditele. Üle Eestimaa levivad juhtumid, kus kannatuse kaotanud kasvatajad lasteaias maimukesi teibivad. Me usume, et teibiga saab teha märksa mõistlikumaid asju. Kuula, mida Marit ja Kristi soovitavad laste asemel kleepida ja vaata kindlasti ka äärmiselt õpetlikku videot. Siit saad juba ka jõulukingiidee!

Mariti madalas majakeses kogunes daamide vestlusring meenutama oma lapsepõlve. Milliseid kasvatus- ja mõjutusvahendeid täiskasvanud siis kasutasid? Kas need mõjusid ja kuidas? Kuula ja jaga enda mälestusi.

„Naised ei jäta“ esitleb uhkusega esimest kaasautorit Marget, kes resideerub Tartus. Värskest ajakirjast saab teada, kuidas Marge tegi tammetõrudest kohvi ja kas maitses ka hea.  

Loomulikult ei puudu nädala meediaülevaade. Kes murdis end infomürast läbi ja pälvis Kristi ja Mariti tähelepanu? Kuula ja imesta! Kui see tehtud, loe intervjuud noore ja andeka Lauraga, kes joonistas meie portreed, ja telli endale „Naised ei jäta” pildiga padi. Patju on alati tarvis.

Head sõna on ka alati tarvis. Mõistlikku kriitikat samuti. Ole hea ja anna teada, mida Sa arvad meie kodulehest, mis võiks olla paremini või teisiti. Loe meie uudiskirja ja kirjuta, missugused lood kõige enam meeldisid. Tule „Naised ei jäta” Facebooki lehele, et saada osa auhinnamängudest. Paku meile põnevaid asju, mida järele proovida ja vii meid kokku ilusa hingega inimestega. Saa meie sõbraks ja tutvusta meid oma sõpradele.

Tänu ja tirelitega
Marit ja Kristi


Mis sel nädalal toimus? 
Marit ja Kristi toovad välja 42. nädala suurimad meediasündmused.
Selle nädala kaanepoisteks olid kährik ja tool!

Oktoobrikuu on teibikuu!
Viimasel ajal on väga palju olnud juttu pedagoogidest, kes on lapsukesi teipinud.
Anname soovitusi, mida teibiga ette võtta saab.
Kuidas meie teibime?
Tegime õpetliku video, kuidas teipi märksa praktilisemalt pruukida. 
Meisterda oma sõbrale jõulukink!

Kuidas meid lapsepõlves karistati?
Naised kogunesid ümber köögilaua ja meenutasid, milliseid pedagoogilisi võtteid nende peal praktiseeriti ja kas sellest ka tulu tõusis. Lobisesid Liisa, Susanna ja Kerttu.
Targu talita
Lühike kuid meeleolukas demonstratsioonesinemine, miks puhtad sokid on ajatu klassika.
  
   
Tartu kirjasaatja Marge

KELLELE TASSIKE TAMMETÕRUKOHVI?

Meie tubli kirjasaatja Marge tegi inim- ja loomkatseid ning valmistas TAMMETÕRUDEST KOHVI

Katseks vajalikud asjad:
suur peotäis tammetõrusid, pann, pliit, terav nuga (hädavajadusel plaaster), kohviveski, kuum vesi, soovi korral jahvatatud sigur ja/või suhkur ja koor.

Juba lapsena oli mul kange himu maitsta sügiseti maas vedelevaid tõrusid ja kastaneid. Pole siis ka ime, et veel täiskasvanunagi kimbutab mind kiusatus neid läikivaid asju maast üles korjata ja taskusse panna. Mida teha kastaniga, kui pesusahtlid on kõik juba kastanimune täis ja viimne kui puhvetkapp kaetud tikujalgsete loomadega? Mitte kui midagi, eeldusel, et pole soovi maja ümber kastanivõsa istutada.


Aga tõrud, need on juba hoopis teine tera!
Olin kuulnud, et tõrudest saab teha jahu ja sellest jahust isegi kooki ja torti, kuigi ühest blogist loetud lause
“tort saab pähkli maitsega ning säilib kaua” tegi mu pisut ettevaatlikuks. Eriti säilimise koha pealt. Ähvardus meenutas natuke nagu maailmakirjandusest kuulsaks saanud päkapikuleiba. 

Olin veel kuulnud, et sõja ajal tehti tõrudest kohvi ja see variant tõrusid kasutada tundus mulle juba hoopis meelepärasem. Mõeldud-mõeldud. Läksin parki ja korjasin mantli tasku tõrusid täis. Mulle tundus, et ma leidsin väga ilusa tamme, mille all olid eriti suured tõrud. See tundus mulle oluline.

Mida ma korjatud tõrudega ette võtsin?
Pesin ja kuivatasin. Hoidsin natuke aega umbes 80 kraadi juures praeahjus, aga kuna ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas see ka kuivatab, panin nad panniga kuumale pliidile ja kuivatasin seal edasi, aeg-ajalt tõrusid pannil segades. Kui koorte sisse tekkisid mõrad, võtsin tõrud pannilt ära ja koorisin ära. Töötasin välja spetsiaalse meetodi, millega eriti lihtsalt koor ära saada – selleks tuli tõrul kummastki otsast tükike ära lõigata, siis noaga väike sisselõige piki tõru ja saigi kogu koore maha võtta. Värskelt kooritud tõrud lõhnasid pisut magusalt. Minu suureks pettumuseks ei olnud neil suhu pannes peaaegu mingit maitset. Igatahes mitte sellist magusat maitset, nagu ma lõhna järgi olin lootnud. Kui kõik tõrud olid kooritud, sättisin nad kuumale pliidile kuivama. Öö läbi kuivanud tõrusid röstisin järgmisel hommikul kuumal pannil, nii et tõrud läksid mustatäpiliseks ja hakkasid lõhnama … hmmm… nagu koogilõhn tekkis natuke. Ilmselt see osa oligi juba mõtteliselt see kauakestev kook.

Edasi puistasin röstitud tõrud tundmatu firma valmistatud jahvatajasse, mis mul juba ühest varemtoimunud juurikapurustamise eksperimendist käepärast oli. Lugesin hoolikalt valmistajafirma poolt sinna jäetud sildikest, et üle 60 sekundi järjest seadet kasutada ei tohi ja jahvatasin tõrusid paarikümne sekundi kaupa, kuniks sain ilusa peene helepruuni jahu. Jahu lõhnas hästi, magusalt, pähkliselt, isegi nagu natuke küpsetatud saia moodi. Käisin proua emalt, kui sõja-aja lapselt, küsimas, et mida tema sellisest jahust arvab. Mekkis lusikaotsaga, kiitis, et hea odralõhn- ja maitse ja võrdles värske sepikuga. Ning hakkas usinalt endale tõrukohvi tegema. 


Mina aga keetsin vett, panin suurde kruusi kaks teelusikatäit tõrujahu, valasin vee peale ja sain helepruuni sogast teed meenutava joogi, mis lõhnas magusalt ja maitses ka magusalt. Tõttöelda olin hämmingus, sest iga minu keharakk uskus, et see jook, mille nimel ma olin tõrusid korjanud, kuivatanud, koorinud ja röstinud, tuleb kohutavalt ilge ja jälk. Proovisin ka siguriga versiooni ja segasin tõrukohvi hulka umbes teelusikaotsa jagu sigurisiirupit. See muutis tõrukohvi hapukaks, justnagu mingiks odavaks kauaseisnud hotellikohviks. Ärge seda tehke, rikute hea tõrumaitse ära! Samas teine väike tassitäis tõrukohvi, mille puhul sai tõrude hulka segatud jahvatatud sigurit, jättis magusa maitse alles. Seda võite katsetada. Koort ja suhkrut ma tõrukohvile ei lisanud, neid ma ei lisa tavalisele kohvile ka. Aga igatahes on mul nüüd veel tublisti jahu järel ja mul on suur himu teha tõrujahukooki. Võibolla peaks isegi korjama juurde tõrusid. 

Muusikasoovitus:
Tõrukohvi juurde soovitan kuulata Tarmo ja Toomas Urbi lugu “Koolilaul”. Eriti seda osa, kus lauldakse “me kooli vastas pargis siis tammetõrusid...”.

Magusate tõrutervitustega Tartust
Marge


See ongi Laura
LAURA VIIS NAISED AMEERIKASSE

Naised said oma 50. saate sünnipäevaks imelise seinapildi
(tegelikult said Marit ja Kristi ikka kumbki ühe).
Foto järgi valminud šedöövri autor on Laura Raud, kes andis meile ekslusiivintervjuu!


Naised: Kõigepealt kõige palavamad tänusõnad, me oleme sõnatud, aga mitte tummaks löödud, sest meil on sulle, Laura, palju küsimusi.
Laura: Palun ja vastan rõõmuga!

Naised: Mis on selle tehnika nimi, milles sa töötad?
Laura: Ma ei teagi, kas sellel on mingi kindel nimi, aga tegu on digitaalkunstiga, inglise keeles öeldaksegi digital art, ma ei tea, kes eesti keeles on mingit eraldi nimetus. Ma teen oma töid fotode põhjal, võtan foto aluseks ja siis joonistan endale piirjooned ette. Kohe seejärel võtan originaalfoto alt ära ja hakkan juba oma tahtmise järgi piirjoonte sees mängima. Kasutan arvutiekraani, mul on graafikalaud ja spetsiaalne pliiats. See on paras nikerdamine ja kihtide üksteise peale ehitamine, aga mulle meeldib!

Naised: Kui kaua see töö aega võtab, kaua, näiteks, meie pildiga läks?
Laura: Teie pildiga läks päris ruttu, umbes 5-7 tundi, aga kõige kauem olen teinud üht tööd lausa 50 tundi.

Naised: Millest aeg sõltub, kas originaalpildist, inimeste väljanägemisest näojoontest?
Laura: Pildist ja inimese näost eriti ei sõltu. Pigem kontseptsioonist. Kui ma alustan, mul pole kohe nägemust, mis sellest pildist tuleb. Mul on paigas enam-vähem värvid ja stilistika ja töö käigus tuleb muu. Mõnikord lihtsalt lisandub mul tegemise ajal uusi mõtteid ja ma lisan muudkui kihte juurde ja õpin midagi uut tegema. Siis lähebki pikemalt.

Naised: Kas sa teed peamiselt portreesid?
Laura: Jah, mind on alati kõige rohkem huvitanud inimesed ja näod eriti

Naised: Kas Sa teed ka tellimustöid? Kas meie lugejad võivad Sinuga ühendust võtta ja küsida pakkumist?
Laura: Jaa, muidugi! Mulle väga meeldib seda teha, kui mul aega on, siis heameelega.

Naised: Mis firma see on, millega Sa koostööd teed? Lisaks sellele, et me saime Sinult pildi, on meil võimalik leheküljel www.society6.com näha oma pildiga kruuse, patju, kotte ja neid ka tellida.

Laura: Jaa, see on üks internetikeskkond, kuhu üle maailma kunstnikud laevad üles oma töid. Mõnikord tuleb erinevate toodete jaoks neid kohandada kindlasse mõõtu. Ja asi toimib nii, et sealt lehelt saab tooteid tellida, see firma teeb need valmis ja saadab ära ja väike protsent müügihinnast tuleb ka kunstnikule.

Nüüd ei jää küll muud üle, kui ummisjalu veebipoodi ostlema tormata!