Nagu ühele õigele rändrahnule kohane, haaras Rähnu metsadel ja põldudel sarvist ning otsustas minna vaatama, mis seal on.
Teatavasti on mets koht, kus elavad metsaloomad, ja metsaloomad teevad jälgi. Hakkaja kivina tahtis Rähnu neid jälgi ajama õppida, justnagu kohalik koduloom. Ta võttis kohaliku kodulooma kaasa ja asus põnevusest kepseldes teele. Ja jälgi ei andnudki kaua oodata – Rähnu oli vaid veidi rännanud, kui tuvastas äkitselt tee äärest jäljed. Siit oli läinud jänes! Ja mitte lihtsalt läinud, aga vasakule JA paremale. Kahekesi koos otse silmapiiri suunas. Mõelda, selline jänes! Järgmiseks jõudis kivi metsa. See kohises ja oli suur, aga kodune ja hämar. Kusagil praksus oksake, kusagil langes lumi ämblikuvõrku. Müstiline. Ja seal olidki jäljed! Suuremad, ümarad... Koer! Siit oli läinud koer! Siit ta läks! Põnev. Tagasiteel leidis Rähnu metsaservast ootamatult päikeseloojangu ja veel jälgi. Need on metskitse jäljed, teatas kohalik koduloom, ja tõmbas koletuma kaabekaga mööda jäljerada minema, Rähnu stoiliselt järele vaatamas. Nii impulsiivne kohalik koduloom!
Rähnu ja lõhestunud jänese jäljed
Oo, siit on läinud koer!
Hunnitu päikeseloojang kerge kitsejäljega.