Ühel kenal hommikul, kui Rähnu oli just hommikuvõimlemise lõpetanud, pandi metsamajas Lääne-Virumaale iseloomulikule lauale kausitäis kooke, mmm.
Viis punkti sellele, teatas Rähnu pidulikult, kes leiutas hommikusöögiks pannkoogid! Müts pähe ja sööma!
Orden sellele, kes mõtles välja pannkoogid!
Kas ka siin metsakandis esineb võimalusi tarbida kohalikku kivikultuuri, päris Rähnu kookide kõrvale. Otse loomulikult esineb!
Kõigepealt tarbis Rähnu Viru-Jaagupi kirikut. See on küll üks igavesti suur kivikultuur, leidis ta, teeme pilti! Kui vaimustunud kivi oli kirikumüüril poosi sisse võtnud, tuli vasakult ootamatu lumeefekt.
Rähnu tarbib agaralt Viru-Jaagupi kiriku kivikultuuri.
Kivikultuuri põhinael aga oli rahn, mille kõhule on raiutud: „Siin sündisid 22./23.X 1865 Eesti kunstnikud Kristjan ja Paul Raud.“ Igatepidi muljetavaldav rahn, kas pole.
Rähnu poseerib muljetavaldava rahnu najal.
Kivikultuuriväärsuste lõpetuseks läks Rähnu liugu laskma. See oli nii vahva, et müts tuli peast. Ruttu müts pähe tagasi, muidu hakkab külm!
Rähnu harjutab Lääne-Virumaal eesseisvaks vastlapäevaks.
Pikk liug viib mütsi peast.
Oma külaskäigu viimasel päeval käis vapper rahn maja taga metsas, tutvus metsatööde ja toredate vastsündinud halgudega. Kohalik koduloom õpetas Rähnule: võta puutükk hambusse, näe nii, ja siis jookseme, see on väga lõbus. Aga kividel pole ju hambaid.
Rähnu, vastsündinud halud ja kohalik koduloom.
Oli väga meeldiv, ent tore, kuid kui oled rändrahn ja sinu sisemine kihk kutsub sind edasi Türile, siis peab minema. Rahn ju rändab.